2012 aastal toimus Roomas Kapitooliumi Muuseumis ajalooline näitus Vatikani salajase Arhiivi unikaalsetest dokumentidest "Lux in Arcana" , tähistades sellega arhiivi asutamise 400 aastapäeva. Vatikani salajane Arhiiv - L`Archivio Segreto Vaticano ei olegi enam tänapäeval sisuliselt nii salajane, nimetus on jäänud asutamise ajast. 100 eksponeeritud dokumendist suurem osa olid esimest korda avalikkuse ette toodud näitamiseks. Allpool on pildikollaaž Vatikanis editeeritud näitusekataloogist, mis on nüüd ka WAB kollektsioonis olemas. Vaticano 2012. Lk. 214.;ill.

Mis on bibliofiilia?

Bibliofiilia on raamatuharrastus. Varem mõisteti selle nimetuse all vaid kui harudaste raamatute kogumist, täpsemalt: haruldaste raamatute kogumine mitteinstitutsionaalselt ehk siis raamatute kogumist koduraamatukogudesse. Tänapäevases moodsas keeles, kogumine eraisikuliselt.

  Praegusel ajal mõtestaks bibliofiiliat märksa laiemalt. Kui enne koguti raamatuid harulduse järgi (haruldane raamat on bibliofiilne raamat), siis tänu raamatute temaatiliste ja tehniliste mitmekesisuste ja hea kättesaadavuse tõttu, kogutakse pigem temaatika järgi, mille sisse kuuluvad ka haruldused. Haruldane kogumisobjekt on küll taotletav ja tähtsal kohal kuid peamine tegevus seisneb kogumisvaldkonna võimalikult täiuslik komplekteeritus, milles omakorda on esikohal haruldused (rara). Temaatika võib olla nii sisuline (teadusvaldkonnad, autorid, endised omanikud, keeled jt.) kui ka tehniline (miniatuursed raamatud, iluköited jt.). Bibliofiilia tundub esmalt olevat võrdne mistahes mõne teise kogumisvaldkonnaga, kuid rõhutama peab üht erisust: see harrastus eeldab häid teadmisi ja haridust, sest tegemist on väga informatiivsete ja infomitmekesiste kogumisobjektidega (artefaktid). Need artefaktid on kultuuriloolised, pole vahet, kas nad on uued või vanad. Bibliofiilia nõuab seega häid teadmisi ja suuri finantse, sest see on ka kulukas harrastus. Ei tasu seda tegevust siis alahinnata, sest bibliofiilsest raamatukogust võib välja areneda kõigi süstemsete tunnustega raamatukoguks bibliofiilist endast sõltumata või sõltumatult (näiteks pärast tema surma kogumi edasi pärandamisel) ja siis on küsimus selles, et kas bibliofiilne kogu on enam kogu või hoopis endine bibliofiilne kogu ühes avalikus- või teadusraamatukogus. Koguni suured raamatukogud on aguse saanud bibliofiilsetest kogudest. Näiteks 17. saj. Prantsusmaal, kardinali Jules Mazarini (1602-1661) bibliofiilne raamatukogu, mis juba bibliofiilses faasis arenes jõudsalt tänu Mazarini jõukusele, aga eelkõige huvile ning süsteemile, mis oli üle-euroopaliselt välja arendatud tema agentide võrgustikule, kes hankisid häid ja haruldasi raamatuid. 1645 aastast tegutses tema raamatukogu juba avalikuna, sellest sai teadusraamatukogu ja nüüdseks Prantsusmaa Rahvusraamatukogu vanaraamatu põhiosa. Mazarini oli just see, kes võttis kasutusele termini bibliograafia, mis tähendab teavikute süsteemset kirjeldamist ja loetlemist (kreeka k. biblion-raamat, graphos- kirjutama). Temalt on ka üks põhireegel, mida peaks nüüdki aluseks võtma: “korrastatud raamatukogu ei tohi nimetada raamatukoguks!” Väidaks selle põhjal, et korrastamata raamatute kogum on vaid kogum ehk nn. raamatuladu mitte aga kogu. Bibliofiilne tegevus seisnebki süsteemses kogumises ja korrastamises niivõrd kuivõrd eeldab seda koguja teadmiste maht ja ettevalmistus. Mida aktiivsem suund institutsionaalse raamatukogu poole seda põhjalikumad peavad olema teadmised raamatukogundusest või infoteadusest üleüldse, millele omakorda olgu taustaks kirjanduslooalased teadmised.

  Bibliofiilias kohtame me kaht dimensiooni: avalik ja varjatud. Avalik dimensioon on organiseeritud bibliofiilia, kes moodustavad mitmesuguseid ühinguid ja klubisid. Harrastus on presenteeritud ühiskona. Varjatud dimensioonis on need bibliofiilid, kes harrastavad kogumist eraldatult ja koguvad vaid iseenda huvist suhestatult. Ühiskonnas on nende kogumisobjektid või ka tegevus varjatud. Kui avalik dimensioon on aktiivne ja positiivne, siis varjatud dimensioon on passiivne ning kätkeb endas ohte kogule. Kuidas? Varjatud kogumise puhul puudub ühiskondlik-kultuuriline kontroll kogumisobjektide staatuse üle. Sellised kogud tassitakse peale omaniku surma kiiresti laiali või üldse hävivad. Bibliofiilse kogu hävingus ei pea ka tingimata raamatud füüsiliselt hävima, piisab vaid laiali puistamisest, et võiksime konstateerida kogu hävimist. Varjatud kogumise puhul pole ka kltuurile antud mingit panust. Artefaktid on ihtsalt vaid mõneks ajaks hävingust päästetud, kui bibliofiil on need enda varjatud kogusse kogunud, aga edaspidine hävingu oht on ikkagi olemas. Kogumine sisaldab ka säilitamist!

  Bibliofiilses tegevuses on areng kahepoolne. Ühelt poolt bibliofiil arendab oma kogu ja teisalt oma kogu täiendamisega saab ta ise teadmisi juurde. Kogumine algab kas ametist- või harrastuse vajadusest tulenevalt. Ametialaselt võib näiteks tuua bioloogid, arstid, õpetajad, pastorid, kellel ameti tõttu tekib kodusesse majapidamisse palju erialaseid raamatuid ning lõpuks hakkavadki nad oma erialast kirjandust teadlikult edasi koguma ka siis, kui enam elukutset edasi ei pea. Teine ajend on puht harrastuslik, indiviidis tekib vajadus midagi koguda. Hariduslik ettevalmistus on samuti seinast- seina, teenindajast akadeemikuni välja, kuid bibliofiilia on selline valdkond, kus kogujateks on enamalt haritud indiviidid ja seda avalikus ehk organiseeritud bibliofiilia sfääris. Koguja on pädevad teadmised kas: ametis, millest kogunevad raamatud või raamatutest ja bibliograafiast või mõlemast osapoolest. Parim variant on see, kui koguja on väga pädev raamatutest ja bibliograafiast, sest bibliofiilia objekt on raamat. Mida paremini on bibliofiil haritud seda rohkem süüvib ta raamatute olemusse sügavamalt, mõtestab tervet bibliofiilset tegevust ja selle suhet ühiskonnaga. Vähemteadlik koguja, peamiselt ka algajad ja katsetajad suhtuvad raamatusse kui lihtsalt füüsilisse kogumisobjekti. Näiteid on elust enesest. Ärimees, kel tekkinud vabat finantsi, et millegi harrastuse peale kulutada, nägi müügis pakutavat kiriku lauluraamatute kollektsiooni. See oli hästi hooldatud ja näis väliselt ahvatlev olevat. Omandades selle kollektsiooni, hakkas seda edasi arendama, siit sai alguse tema bibliofiilne tegevus. Kollektsiooni endine omanik oli köiterestauraator, kes kollektsioneeris lauluraamatuid eeskätt köitekujunduste pärast. Uus omanik aga mõtles, et hakkab neid koguma vaimuliku sisu pärast, mitte vaid lauluraamatuid, kuid see ostetud kollektsioon oli tõukeks ja nn. algkapitaliks tema harrastuses. Raamatuid aga ostis antikvariaatidest erinevate kaanekujunduste ja köitestiilide järgi, samas arvas, et hangib erinevaid trükke. Kaaned olid paljudel raamatutel küll erinevad, kuid trükid olid samad. Siin oli vaid tahe ja raha, mis bibliofiiliani viisid, kuid puudusid teadmised kõigis bibliofiilia detailides. Kas saame seda nimetada bibliofiiliaks? Ühest küljest küll, kui on tahe mingit kollektsiooni täiendada. Kuid teisalt, kui puudub igasugunegi süsteemsus, siis kollektsioon muutub raamatulaoks või tegevus algabki kohe raamatute ladustamisega. Antud juhtumi korral oli tegemist ikkagi kollektsiooniga endiselt omanikult, kes oli haritud bibliofiil, köiterestauraatori ametist tulenevalt oli tema bibliofiilseks objektiks köide kui selline ja kollektsioon oli süstematiseeritud ning moodustas ühe osa ülejäänud suurest kollektsioonist (temaatika järgi). Siin oli siis kokkuvõtvalt tegemist protsessiga, kus kollektsioon liikus ühelt kogujalt teise kätte ning kaotas kollektsiooni staatuse. Esmane koguja nägi raamatuid kui süsteemis ja teine vaatles raamatuid lihtsalt kui mingit objekti. Seega, kas kogumis on kollektsiooni- või lihtsalt ladustamise tunnused, oleneb eelkõige kõik kogujast, kuidas ta end positsioneerib bibliofiilia maailmas ja mismoodi ta suhestub kogumisobjektidega. Bibliofiilne kollektsioon peegeldab omaniku vaimset ja maailmavaatelist mõõdet.

  Avalikud raamatukogud on mäluasutused, kus eesmärk on säilitada ühiskonna kultuur ja teadmised ja kus on suhe raamatukogu ja avalikkuse vahel. Bibliofiilne raamatukogu on personaalne, selles on suhe raamatukogu ehk ühiskondliku mälu kogumi ja ühe isiku vahel, kelleks on koguja ise. Mõlemad variandid on tähtsad, sest neil mõlemail on sotsiaalne mõju.

  Eelpool kirjeldasime bibliofiilia teket, funktsioone ja probleeme kui vähestest teadmistest on bibliofiilset elementi liiga vähe. Aga mis juhtub siis, kui seda on liiga palju? Sotsiaalses sfääris on sellisel juhtumil oma nimetus - bibliomaania. Bibliomaania on üks maania vorme, kus isiksuse häire või koguni patoloogia (haiglaslik seisund) korral on indiviidil kinnisideeline suhe raamatute vastu, kusharrastustegevus võtab koguja üle võimust. Alguse saab see kõik ikkagi isikust, tema vaimsest- ja tervislikust seisundist juba enne kogumistegevust. Bibliomaania ei teki bibliofiilsest tegevusest endast, sest probleem on meditsiiniline, bibliomaan on kas isiksuse häirega või haigusseisundis. Võime märgata mõne bibliofiili ülipühendumist oma tegevusse, justkui oleks tegemist bibliomaaniaga, aga ometigi on bibliofiil vaimselt terve. Sel puhul võime rääkida vaid suurest kirest. Näiliselt justkui polekski vahest piiri bibliomaania ja kirgliku tegevuse vahel, kuid siis peame otsima mingeid kindlaid tunnuseid. Üks peamine tunnud, mis eristab bibliomaaniat suurest kirest on see, et bibliomaania puhul bibliofiilne tegevus hakkab pärssima harrastaja sotsiaalset elu ja see on märgatav ka teistele. Normaalseisundis bibliofiil kujundam ise oma kogu, bibliomaania puhul aga kogumisobjektid justkui allutavad koguja endale. Raamatukogumine muutub hulluseks. Bibliomaanidel kaob oma tegevuses sotsiaalne mõõde, ta kogub raamatuid vaid raamatute endi pärast ja see on kogu tema elu eesmärk, kõik muu lülitatakse välja. Bibliomaan näeb oma panust ühiskonda vaid raamatute omandamises ja imetlemises, ta näeb selles kasulikku tegevust mida aga teised ei taju. Normaalseisundis on bibliofiilia elustiil.

Curavit: Tõnu Wilu

Share this page