Barokkaja trükikunst
17.- 18.sajandi trükised hakkavad silma eelkõige rikkalike trükiornamentide poolest ja see ka loomulik, sest barokk ja selle kõrgaeg rokokoo taotlesidki detailset rikkalikkust ja liialdusi. Frontispissidega (palgeleht, mis oli peegelpildina tiitellehe vastas vase-või piigravüürina, 19. saj. ka litograafiana).
tiitellehed, kaunistuatud peatükkide esitähed, liistud teksti ülaosas, uhked tekstiraamid ja alg- või lõppvinjetid jpt. kaunistuselemendid. Trükikunstis polnud aga midagi neis uut. Need elemendid olid olemas ka renessansraamatutes puulõigetena või veelgi varem käsikirjalistes gootitekstides. Barokk tõi need elemendid aga peenemalt välja, sest trükikodade jaoks hakati valmistama nende ehiselementide tinamatriitse ning frontispisse ja tekstide illustatiivseid pilte trükiti vaselõikes, mis tõi peenemad nüanssid välja ning võimaldas suuremas mahus neid trükkida.
Eesti trükikunstis kohtame neid ehiselemente alates Tartu Ülikooli Academia Gustaviana aegsest trükikoja toodangust ning Tallinna linna nning gümnaasiumi Brendekeni trükikoja trükistest 1634. Nende trükikodade trükitüüpe (teksti- ja kaunistuste matriitsid) kasutasid edasi Grenziuse ja Schünmanni jt. trükikojad ning nendest trükitud tekste ja kaunistusi kohtame veel 19. saj. keskpaigani olevates raamatutes. Pealegi on mõned Academia Gustaviana aegsed trükielemendid identsed Riia trükikodade trükistega.
Varem olid trükikodadel ainuomased täheliigid, kaunistused jt. märgid, mis eristasid trükikoda teistest, siis 17. sajandil muutusid trükitüübid omaette kaubaks ja samasid trükitüüpe võeti kasutusele paljudes trükikodades Euroopas ning tekstistiilid hakkasid ühtlustuma. Esimesed tähed trükiti 15. sajandil gootsi šhriftis, kuid üsna pea hakati trükkima ka ladinakeelseid tekste ja neid oli tarvis trükkida romaani tähtedega. Ka tiitellehtedel kohtame erinevaid tekstiridade stiile ja suurusi – kirjakraadid. Peamine kirjastiil oli antiikva, ladina tekst kursiivis. Teoloogiliste tekstide tõttu tuli kasutada ka kreeka tähtedega trükki.
Peatükke alustati initsiaalidega, need on dekoratiivsed algustähed, suured peatükkide vormid on majusklid ning alapeatükkide vormid minusklid. Lisakaunistustega majusklik on ehismajusklid. Kui neis esineb taimornamentika, siis on need antiikvainitsiaalid. Käsikirjalistes gootitekstides on majusklid ning minusklid erivärvilised, tihti tähed punased (kinaveriga maalitud) ja rohelised, siniised või kullaga lisakaunistused.
Tiitellehetede ja tekstide ülaosad kaunistati ehisliistudega ja kui ümbritseti kogu teksti, siis ehisraamidega. Liiste ja raame moodustati trükitüüpide ladumisel trükiraami (trükiladu, millelt lõpks tehtigi paberile trükitõmmised) üksteise järel ritta laotud ornamentide kotsidest, nende liitekohad on tavaliselt ka trükitekstides näha.
Tiitellehtedele, peatükkide või raamatu lõppu trükiti vinjetid. See on kui tempelkaunistus, mis trükiti vaid ühelt trükiklotsilt või trükiplaadilt.Vinjetid olid kas abstraktse mustriga või mingi sisulise pildina. Vinjetid on raamita, kui tiitellehel oli väike raamitud pilt, siis on tegemist tiitelpildiga, neist Eestis on tuntud Tallinna siluetiga tiitelpildid alates 1670- 19. sajandi keskpaigani. Tallinna motiivi on ka päisvinjettides ja need on kõik kohalike meistrite graveeritud. Neid on erinevaid aja jooksul graveeritud erinevatelt meistritelt. Wilholmi kollektsioonis aga märgiks ära Tallinnas trükitud katekismuste tiitellehtedel olevad tiitelpildid 1852, 1856 ja 1866 trükkidest, millede puulõikes Tallinna motiiv oli kasutusel juba 18. sajandil Uutes Testamentides jt. väljaannetes ja neid trükkisid C. E. Dullo ja A. H. Lindforsi trükikojad. Stiilsemaid barokk-ehiselemente aga kohtame Hollandi trükikunstis. üks kaunimate ja rikkalikumalt trükitud raamat WAB kollektsioonis on Saksa reisikirjade sariväljaandes trükis “Historische Merkwuerdigkeiten, die Koeniginn Christina von Schweden betreffend…etc.” Editeeritud Leipzigis ja Amsterdamis 1751. Köites on temaatilise sisuga vinjetid, illustratiivsed vasegravüürid ning päisliistud, kõik tolle ajastu trükiillustratsioonid.
Curavit: T. Wilu
SAKSA EKSPRESSIONISM JA NATSIONAALSOTSIALISM
Sissejuhatus
Essees kirjeldatakse natsionaalsotsialismi mõju ekspressionistidele. Kuna ekspressionismile natsionaalsotsialism otsest mõju ei avaldanud, sest sel ajal kui natsionaalsotsialism (edaspidi ka NS) tekkis, oli ekspressionismiperiood kultuuris lõppemas, küll aga oli mõju ekspressionistidele, kes jätkasid oma loomingut Natsisaksamaa diktatuuri olukorras. NS mõju ekspressionismile on tagantjärele, keelati ja hävitati vaid juba ilmunud teoseid. Siit ka võiks teemat jätkata Saksamaa teise diktatuuri – DDR-i perioodis ekspressionistide ja ekspressionistliku kirjanduse käekäiku. Selgema pildi saamiseks, vaatleme enne ekspressionismi ja natsionaalsotsialismi eraldi. Essees on selguse huvides kirjeldatud ka futurismi ja dadaismi, mis eksisteerisid ekspressionismi ajal ja mis hiljem sattusid NS huviorbiiti.
Ekspressionism
Ekspressionism oli saksa ja Austria-Ungari impeeriumide kirjandus. Peaaegu kogu kunstivaldkonnaüleselt kestis periood 1910-1925. Saksa ekspressionism jaguneb kaheks, enne ja pärast Esimest maailmasõda, nimetati „das neue Phatos.“ Varane periood kestis 1909-1912 keskusega Berliin ja alguse sai Curt Hilleri organiseeritud „üliõpilaste ja noorte kunstnike liidust.“ Teine periood algas 1914 kuni 1925. aastani. Kui esimese perioodi peamisteks tunnusteks on maailma katastrofaalsus, reaalsed pildid, inimkonna masintsivilisatsioon ning selle halvad tagajärjed, apokalüptiline torm, mis hävitav vana kodanluse ja selle maailma. Simultaansus luules, kus iga rida esitab uue, testega sidumata sündmuse. Manifestatiivsus ja skandaalid. Ekspressionismi teine periood ootas samuti saabuva maailma hukku, maailmasõja koledused mõjutasid ekspressioniste hakkama patsifistideks. Sõda ja selle koledused ongi peamiseks teemaks. Kuigi ekspressionistlik kirjandus polnud poliitiline ja parteiline, oli selles ometigi esindatud kommunistlik radikaalne vasaktiib ja siit me juba leiame ühed põhjused, mis hiljem natsionaalsotsialism ekspressionismi põlgas. Ekspressionismi tegelik mõju oli kuni natside puhastusaktsioonideni ja jätkus sõjajärgsel ajal abstraktse ekspressionismina (Hennoste 2016 : 206-213).
Ekspressionismis tekkis talle vastandlik kunstivool – dadaism. 1918. aastal esitas grupp kunstitegelasi Berliinis „Dadaistliku Manifesti.“ Dadaism sündis juba veidi varem, 1916. aastal Zürichis patsifistlike loometegelaste algatusel, kes olid seal maailasõja eest pagenud, kuid 1918. aastal oli nende keskuseks juba Berliin. Nad kasutasid ekspressionistlikke šabloone ning laenasid paljutki futurismist. Pidasid reaalsust ja ratsionalismi kunsti allakäigu põhjuseks. Esitasid absurdi (hiljem liitusidki Pariisis sürrealistidega), esitlused näisid primitiivsd ja skandaalsed solvangute loopimiste tõttu. Dadaism oli samuti patsifistlik. Peaviljelejad: Richard Huelsenbeck (1892-1974), Hugo Ball (1886-1927), Hans Arp (1887-1966). Kunstivool lõppes samal ajal kui ekspressionism ja dadaism oli samuti natsionaalsotsialismi kultuuripoliitikas taunitud (GDL 1989 : 559).
Ekspressionismiga ühel ajal sündis ka futurism, mille alguseks on 1909 Filippo Tommaso Marinetti (1876-1944) manifestiga „Mafarka il futurista“ („futurist Mafarka), millel on sarnasusi saksa ekspressionismi esimese perioodi ideedega, futurism vaatas samuti tulevikku, kuid destruktiivsuse asemel oli uue ühiskonna ülesehitus ja võitlusvalmidus ning see paelus natsionaalsotsialismi, ennekõike itaalia fašismi (Frenzel 1972 : 536). Ekspressionismi aeg jäi Saksamaal Wimari Vabariigi aega 1919-1933, mil riigi eesotsas oli president Paul von Hindenburg (1847-1934) 1925-1934.
Kui NS võttis futurismist ühiskonnavõitluse, uuenduse ja modernsuse ideaalid ning kohandas need oma ideoloogiaga – germaani rahva võitlusvaim, mille tulemusel pannakse end taas maksma ning tulevikuühiskond on tuhande aastases Reichis. Ehk siis, futurismist oli mida võtta ja ümber kohandada ning oma kasuks tööle panna, siis ekspressionismist polnud NS-le mingit kasu, patsifismis nägid nad hoopis ohtu ja pessimism ning apokalüptika olid NS tulevikunägemusele hoopiski vastupidised, mis andiski ekspressionismi liigitada „mandunud kunsti“ valdkonda. Kuid futurism on oma progressiivsuse taotluse poolest paelunud teisigi totalitaarseid võimuparteisid, fašiste Itaalias ja Hispaanias ning kommuniste nõukogude Venemaal.
Tähtsamad saksa ekspressionismi kirjanikud:
Heinrich Mann (1871-1950), emigreerus Saksamaalt. Johannes Becher (1891-1958), emigreerus Saksamaalt 1933. Alfred Döblin (1878-1957), emigreerus Saksamaalt 1933. Geor Kaiser (1878-1945), emigreerus Saksamaalt 1938. Ernst Toller (1893-1939), emigreerus Saksamaalt 1933. Georg Trakl (1887-1914), suri kokaiini ületarbimisse. Fritz von Unruch (1885-1970), lahkus Saksamaalt 1942 ja siirdus Lääne-Saksamaale tagasi 1945. Franz Werfel (1890-1945), emigreerus Saksamaalt 1938. Franz Kafka (1883-1924), suri Viinis. Gottfried Benn (1886-1956), sisemine emigratsioon kuni sõja lõpuni. Georg Heim, 1887-1912 (Frenzel 1972 : 542-543).
Natsionaalsotsialism (NS)
Natsionaalsotsialism tuli Saksamaal võimule 30. jaanuaril 1933 ning tema riiklik lühinimetus on NSDAP. Võimule aitas sellel parteil saada aktiivne natsipropaganda, Adolf Hitleri karismaatilisus ja agressiivne sekkumine ning võltsingud riigivalimistel. NSDAP propagandat juhtis edukalt dr. Joseph Goebbels, kes nimetas NSDAP võimule saamist „Geschenk des Himmels“ („Taevane kingitus“). Natsionaalsotsialismi ideoloogia peajooned on: ideoloogia ja propaganda, natsionalism, rassism, antisemitism, juhikultus, „deutsche Lebensraum“ („saksa eluruumi“) ideed, oma rahva mütoloogia (modifitseeritud vastavalt natsiideoloogiale), leppimatus natsionaalsotsialismivälise maailmavaatega (Riegel. Rinsum 2000 : 13-28).
Natsionaalsotsialistlik kultuuripoliitika näitas oma sallimatust ja aggressiivsust 10. mail 1933. aastal, mil Saksa Tudengiliidu (Deutschen Studentenschaft) viis läbi Berliini Ooperi väljakul kirjandusliku autodafee, avalik NS-le mittesobivate raamatute põletamise. Tudengid said innustust Joseph Goebbelsilt, kes edastas üleskutse riigiraadiost (Rundfunk), et tuleb hävitada alamrassiline kirjandus, antivalgustuslik- ja antomoderne lektüür, mis on vastuolus NS kultuuriideoloogiaga. Marksistliku- ja juudikirjandusega hävitati s.h. ka väga tuntud kirjameeste teoseid, kes olid: Sigmund Freud, Erich Kästner, Heinrich Mann (ekspressionist), Kurt Tucholsky, Stefan Zweig jpt. Kunsti käsitleti nüüd kahel tasandil: riiklikult tunnustatud NS-ga kooskõlas avangardlik – kõrgem kunst ja marksistlik, ebasobiva kunstistiiliga ning semiitlik – langenud kunst (Entartete Kunst, Verfallkunst) (Zeit 2000 : 264-276).
Natslik Saksamaa ehk Kolmas Reich käslitles kultuuri poliitiliselt ja kontrollis selle „natsipuhtust“ bürokraatlike vahenditega. Kultuurpoliitiline institutsioon RKK (Reichskulturkammer), mis kultuuri kontrollis, loodi kohe 1933 aastal ja seda juhtis riigi propagandaminister Joseph Goebbels. Kirjanduse, s.h. ka raamatukogude ja kirjastuste ning trükikodade üle pidas nimetatud ametkonnas kitsamalt kontrolli sealne Riigikirjastuskabinet (Reichsschrifttumskammer), kus anti välja nimekirju, kes võivad kirjutada, millest kirjutada ja kes ei tohi kirjutada ja mis teosed tuleb hävitada. Sellest ajast alates oli legitiimne vaid: reichi-press, reichi-kultuur, reichi-raadio, reichi-kunst, reichi-kirjandus, reichi-teater jne. (Reichpresse, Reichfunk, Reischkultur jne.) (Barbian 1997 : 105-106).
Natsisaksamaa-aegsetest propagandafilmidest „Deutsche Rundschau“ jt. näeme otse, kuidas Goebbels defineerib Reichi kultuurivaldkondade tähendused, mis kõik olid eesõigusega ülemalt saksapärased: saksa kirjandus, saksa film, saksa teater jne. (deutsche literatur, deutsche Film, deutsche Theater jne.)
Natsionaalsotsialistlik kultuuripoliitika suhe ekspressionismiga
Kui vaadata eelpool nimetatud tähtsamaid ekspressioniste, siis suurem osa neist olid kõik NSDAP võimule tulekul Saksamaalt emmigreerunud ja hiljemgi ka sealt, kuhu natside võim oli neile järgnenud. NS ajal põlu alla sattunud ekspressionistil (samuti kõigil teistel põlualustel) oli valida parima halvimate valikute seast: tunnistada oma ekspressionistlik looming mandunuks ja alustada uut, NS poliitikaga sobivat stiili, muutuda loominguliselt illegaaliks või suunduda eksiili, leida teine amet (sisemine emigratsioon, G. Benn asus tööle sõjaväearstina), jääda ekspressionismi juure edasi ning laostuda või sattuda koguni koonduslaagrisse „ümberkasvatamisele.“ Kui literaat oli juut, oli vaid kaks valikut: põgeneda või surra. Ekspressionistide kirjandus hävitati, ekspressionistide maalid ja graafika korjati galeriidest, need hävitati või müüdi maha Ameerikasse. Autorid ei saanud vabalt väljendada oma individuaalsust ja eripära, sest kogu looming ja mõtlemine pidi NS ajal olema kollektiivne.
Kuigi Benni teosed olid kolmekümnendatel natsivõimu poolt keelatud, ilmusid siiski mõned tema salatrükised, nn. privaattrükised, üheks neist oli 1934. aastal ilmunud 22-st luuletusest koosnev luulekogu, kus üks luuletus oli ekspressionismist. Benni 1935. aasta teost „Das Schwarze Korps“ („Must korpus“) sai SS-organite poolt rünnaku osaliseks, mida leidmise korral hävitati. Teos ilmus enne tema raamatute täielikku keeldu ja NS propaganda nimetas seda kui „loomuvastane sigadus“ või „määrdunud graffiti“ ja Benni ennast „juudipoiss“ (Riegel; Rinsum 2000 : 56-57).
Nii ekspressionism kui NS olid mõlemad tsivilisatsioonikriitilised, kuid nägemused olid erinevad. Ekspressionism taunis suurlinnu ja masinlikkust ning ootas väljapääsu jumalikust sekkumisest religioossete kujundite esitamise kaudu. Katoliku müstitsismil oligi ekspressionismis suur mõju (Hennoste 2016 : 216).
NS kritiseeris samuti kriitiliselt tehnokraatiasse ja suurlinnastusse, kuid vaid siis, kui tegemist polnud Reichi saavutustega. Kriitika oli suunatud ameerikalikule elustiilile- ja kapitalismile. NS nägi ühiskonnakujunduse eeskujuks rahvaühtsust, idülli ja kodu. Kristlik kirik ei mahu samuti NS tulevikuplaanidesse, sest ameerikalik elustiil presenteerib end kristlike jõulude taustal. Edaspidi olgu jõulupüramiidi (kuuse) all germaanlikud muinasusulised sümbolid ning austust avaldagu vaid jumalkuningale Wotanile (Vieregg 1997 : 184).
Esimese maailmasõja järel rõhutas ekspressionism patriotismi ja natsionalismi ning need ilmingud on NS ideoloogia registri hierarhia tipus.
Kolmanda Reichi tunnustatud kirjandus erines üldiselt väga palju ekspressionistlikust kirjandusest. Keskmeks teemaks oli eepika, ajaloolised rahvusmüüdid, ajaloolised romaanid (olid kõrgkonjuktuurilised), germaani rahva võitluslood, talupojalood. Kangelaslugudes kiideti germaani valget rassi, germaani rahvasterännet ja gootide kõrgklassi (Gotenherrschaft) ning põhjendati germaanlaste eluruumi (Lebensraum) eesõiguseid. Lüürikas marsilaulud ja kangelasoodid. Kirjanduses oli rohkem ideoloogiafantaasiat kui loomingut. Koduromaanid ja tööjutustused, millest tuli eelnevalt välja juurida proletariaadi ja klassivõitluse temaatika Weimari Vabariigi ajast. Ilmusid romaanid, kus ülistati noorsooliikumisi (Riegel; Rinsum 2000 : 41-46).
1936-1939 ilmus Moskvas saksa pagulaskirjanike ajaleht „Das Wort“ („Sõna“), kus avaldasin oma kirjutisi kommunistliku poolehoiuga kirjanikud Saksa kirjanduse- ja kunsti pagulaskonnast kõikjal Euroopast kui ka Venemaa autorid, kes hiljem olid DDR-i perioodil tähtsamal kirjanduslikul positsioonil. Ajakiri püüdis ühendada marksistlikke kommuniste ja lääne-vasakpoolseid mittekommuniste ehk sotsiaaldemokraate ühiseks võitluseks natsismi vastu. Ajakirjas võtsid sõna mitmed vasakpoolsed mittekommunistidest antifašistid: Stefan Zweig, Alfred Döblin, vennad Mannid jpt. Ajakirjas „Das Wort“ mõjutas kirjanduslikku „ekspressionismi- debatti“ või „Ekspressionism-Realism debatti“ 1933-1945, mida 1934 Maksim Gorki proklameeris kui „sotsialistlik realism.“ Arutleti ka ekspressionismi ja fašismi üle (Klaus Mann, Alfred Kurella). Ungari kirjandusteadlane ja filosoof Geörgy Lukacs alustas 1938. aastal uuringuid expressionismist ja realismist ja jõudis järeldusele, et sotsialistlik realism oli ekspressionismi vastu positiivne. Ajakiri lõpetas ilmumise stalinismi ohvrina 1939, mil sõlmiti Hitleri-Stalini leping (tuntud kui Molotov-Ribbentropi pakt pakt) (Riegel; Rinsum 2000 : 78-80).
Natsionaalsotsialism ja ekspressionism avangardlikust perspektiivist
Kui ekspressionism on kirjanduses avangardlik, kas seda on ka reichi-kultuur või reichi-kirjandus? Avangard on midagi uut kultuuris, vastuhakk senistele normidele ja kunstireeglite rikkumine, mis saab omale traditsiooni, tunnuse ja lõpuks ka normatiivsuse, antud juhul siis ekspressionism, dadaism, futurism. Kuid kõik see peab olema kunstis loomulik, kunstniku sisemisest veendumusest tekkiv.
Kuna ekspressionistlik kirjandus ei esitanud manifeste ega olnud organiseeritud liikumine, siis on kirjandusliku ekspressionismi koht avangardis ebakindel. Uued vormijooned, mida ekspressionism esitas, olid olemas ka teistes avangardivooludes (Hennoste 2016 : 215).
Natsionaalsotsialistlik partei nimetas ju ka oma reichi-kultuuri avangadistlikuks, kuid avangardistlik on see vaid NS partei siseselt ja NS ideoloogia kontekstis, sellest väljaspool enam avangardlus ei kehti, sest tegu on poliitilise-bürokraatliku kunstmoodustisega, mis ei tekkinud kunstiringkondade sisemisest veendumusest vaid oli repressiivselt peale surutud mõttestambid. Samasugune nähtus toimus ju ka teadusvaldkondades. Ajaloo- ja kultuuriloo diskursust kontrollis Reichi võltsinstitutsioon Ahnenerbe, kus ajalugu, kirjandust ja kultuuri vormiti nii nagu NS partei ideoloogia seda tahtis. Kokkuvõtteks, võrreldes ekspressionismi ja natsionaalsotsialismi, leieam rohkem nende vahel vastuolusid kui sarnasusi. Suurim antagonism seisnes ekspressionismi patsifismi ja pessimismi ning NS militarismi ja entusiasmi vahel. Ka poliitilised suunad olid vastupidised, ekspressionism vasakpoolne ja NS parempoolne. Ekspressionistid said endale külge sellised süüdistused, millega neil polnudki tegelikkuses seoseid, sest süüdistused ei tulnud esmalt mitte saksa juriidikast vaid saksa propagandast, kus tähtis on eesmärk mitte tõesus. Ekspressionismipõlgus natsionaalsotsialistide hulgas seisnes ka selles, et ekspressionism, nagu ka teised kunstisuunad olid „teised.“ NS kultuuripoliitika tunnistas vaid üht „avangardlikku“ kunstisuunda – saksa kunst või reichi kunst, muid nimetusi ei oskagi sellele anda, sest see leidis tunnustust vaid NSDAP parteipoliitika enda sees. Kuigi NS kunstid olid politiseeritud ja nad laenasid mõningaid ideid teistelt kunstisuundadelt, neid vormides enda ideoloogia järgi, oli NS ideoloogia sallimatu kõigi teiste kunstisuundade vastu, mis asetsesid väljaspool NS ideoloogiat! Eesmärk polnud mitte koostöö vaid väljatõrjumine.
________________________________________________________________________________
Curavit: T. Wilu
Kasutatud kirjandus
Barbian, Jan-Pieter, 1997. „Institutionen der Literaturpolitik im „Dritten Reich.“ ?“ Literatur in der Diktatur: Schreiben im Nationalsozialismus und DDR-Sozialismus. Rüther Günther toim. Ferdinand Schöning. Padeborn, 95-129
Die Zeit: Welt- und Kulturgeschichte. Band 13. 2000. Zeitverlag. Hamburg
Frenzel, H. A; Frenzel.E, 1969. Daten deutscher Dichtung Chronologischer Arbiss der deutschen Literaturgeschichte 2. DTV. München
GDL: Geschichte deutsche Literatur 1989. Droemer Knaur. München
Hennoste, Tiit 2016. Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I. Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu
Vieregg, Axel, 1997. „Der eigenen Fehlbarkeit negegnet?“ Literatur in der Diktatur: Schreiben im Nationalsozialismus und DDR-Sozialismus. Rüther Günther toim. Ferdinand Schöning. Padeborn, 173-194